Õlu
Eesti talupoegade peamiseks joogiks kuni 15. sajandini oli mõdu ja alles 16. sajandist hakkas valitsema õlu. Õlut pruuliti taluperedes kõigi olulisimate pühade ja perekondlike tähtpäevade puhul.
Arvatavalt oli jõuluaegne ja jaanituleäärne õllejoomine omaette püha rituaal, mis pidi aitama säilitada ka päikese elujõudu.
Õlle pruulimisele on meie esivanemad pühendanud palju laule, vanasõnu, naljandeid. Paljud neist olid maagilise tähendusega ja otseselt seotud õlleteoga.
Käibel olid mitmesugused kavalad võtted ja lausumised. Mõned näited. Kui õlu ei tahtnud käärima hakata, toodud laudast vana emis. Üks hakanud emise kõrvust kinni, teine utsitanud malakaga tagant.
Nii veetud siga kolm korda päripäeva ümber õlletõrre ja suitsutatud seakarvadega tõrre alumist serva niikaua, kuni õlu käima hakanud.
Kui õlletegu hästi ei läinud, otsiti süüd ikka mujalt. Olid need siis nõiad või muidu kadedad, kes õlle ära silmanud. Seepärast tavatseti õlut pruulida rohkem öösiti, mil võõraid vähe liikvel.
