Mulgi taar elik hapu kali
Sakala nr 49, 29. aprill 1940 Mulgi taar
Meil Wiljandinma taludes oli wanasti nii, et taar oli aasta ümberringi saadaval ja kewadel ei olnud kunagi puudu hapukapsaist. Kui mitte muul ajal, siis wähemalt laupäevaõhtul ikka pidid saama pakse kapsaid koos tangudega ja suurte sealihawiilakutega.
Ega see praegugi palju teisiti ole, sest mulk mõistab ikka hütvast ja mehisest roast lugu pidada. Kuid wiimasel ajal on siia siginenud palju wõõrast rahwastitku ja ueed on ära solkinud wanad ausad mulgi kombed.
Ma mõtlen nimelt kahjatsusega tagasi neile armsaile päewile, kus igas talus wõis Nii omamaalane kui ka võõras teekäija rüübata paksu mahlast ja karastatvat haput kalja ehk taari.
Taaril oli kogum eriline seisukoht ja isegi teattch aupaiste taludes. Nii talwel kui ta suwel oli taar hinnatud jook, mis maitses ikka hüwasti nii raskel tööajal kui ka jõudeherlil, nii talwel kui ka suwel. Talwel, kui lehmad kõik kinni jäid, mida ka tihti ette tuli, siis rüübati taari Tcttoac kõrwale ja ega see sugugi halvasti maitsenud.
Suwel heinaajal, kui päike löõskas halastamam kuumusega otse lagipaigast, siis jälle oli taar otse oiwaiiseks karastusjoogiks. Taarikapp, lass wöi lähker seisis siss ikka kuskil saadaval kohal, mõne põõsa wöi heinasoo wiludas varjus ja säält seda siis käidi kordamööda kummutamas. Peab aga ütlema, et suwel taari värskena hoidmine ei olnud sugugi lihtne. Vägisi kippus see minema liig hapuks wöi hakkas siis kauge kuumaga wenima. Sellepärast käidi suweks taaritörike tarre wöi keldrisse, kus taar säilus kauemini wärske. Paljudes taludes olid aga taari jaoks iseävaidi astuvad ruumid. Taarikambre iks neid nimetati ja simm pandi hoiule muudki söödaivat. Taarikammer asus tawa, tare kõrval, oli maapõrandaga ja poolpime, et väike suwel ei pääseks Inga tegema. Talvel muidugi kippus külm sinna ligi ja siistaaritõrs wiidi kas tarre wöi tuppa.
Ega see taaritegemine nii lihtne olnudki. Omajagu kogemusi, asjatundlikkust ja wilumust nõudis seegi. Wähemalt iga nädal tuli wahetada taari raba, puhastada tõrs ja õlgi, et jook oleks alati puhtamaitseline ja wärske. Ka taaripätside ehk raba valmistaniine nõudis omajagu oskusi. Rccka tehti tawaliselt odrajahust. kuid lisati sinna mõnikord hulka rukki- ja nisujahugi, et anda taarileemele kangemat rammu ja väge. Kui juhtus käepärast olema linnaseid, siis pandi neidki. Raba pandi laiadele plekkplaaiidele ja tõugati ahju, kas näiteks pääle leibade küpsetamist või kui tuli juhtus olema tareahjus, sis sinna. See oli taaripats. Kui raba oli päält paratviisi pruuniks tõmbunud, siis wiidi see tõriksesse ja hakati ruttu keetva vett pääle walama. Muidugi pidi siis raba tõmbama ja läks enne aega, kuni sai jälle wärsket taari. Kuid eks enne wärske saamist wõetud nõud ja kapad wanat täis, nii et vahet ei tulnud kunagi.
Nii elati wanasti taludes. Hää taar oli sii! Eriti moes taariwalmistamine Lõuna-Wiljandimaal.
Mõisates muidugi valmistati õlut ja säält lewis aegamööda õllewalmistamise oskus ka taludesse. Alul talumehed umbusaldasid õlut. Oli kuidagi mõru. Ka kõneldi, et Põhja-Vilandimaal juuakse õlut ja tehakse seda isegi pidevalt. Aegamööda muretseti Lõuna-Wiljandirmaa taludessegi ölleaame ja ankruid ning õpiti linnastewalmistamise kunsti. Kuid esmalt tehti õlut ikka ainult
perekondlikel sündmusteks ja isegi pühadeks ei raatsitud näha suurt mässamist ja vaiiva. mis õlletvalmistamine nõudis.
Veel iseseisvuse algaastail oli taar igal pooli taludes aukohal. Alles viimased aastad o-n siin toonud muudatuse. Elu on läinud kuidagi väga kiireks. Taludes on wähem inimesi ja puudub nagu aeg hinnata taariga. Ka ei mõista enam nooremad inimesed taari walmistada. Pääle selle on muudatus sündinud vaadetes. Taar on jäänd kuidagi nagu ajast maha. on liig warmmoeline ja matslik. Õlu. see on hoopis teine asi! Olgu siis wähemalt seegi sakste kalliks paranduseks, nüüd, kus päris-sakslased on läinud ja meie ise omaenda saksad! Kes tahab olla veelgi peenem ja kes seda ei tahaks, see toob koju suured pudelid ja kõwerad klaasid, ning lööb käima suured weinilaarid!
Kuhu on jäänud vanad taaritõrikesed, ei tea. Mõnelpool kasutatakse neid nüüd õlletegemiseks, mõnelpool lihatünniks, kuid on ka talusid, kus taaritõrikesed kõdunewad kuskil aia ääres.
Meil propageeritakse nüüd küll mahlade ja veinide valmistamist ning püütakse omaseks teha igasuguseid wigureid ja kunste. Kuid et üks ainuke inimenegi kõssaks taarist, ei seda ole. Ometi on paljud, kes nüüd ise katsuvad mahlu ja poolhapusid ning weine ise tetä kasunu üles ää ja tubli mulgi taariga.
Kul me üldse tahame midagi tutvustada ja lewitada. kui tahame midagi omapärast ja armsat me elustada, siis hakake» jälle taari valmistama.
Wähemalt otsigem üles mõni vanaema wõi ema ja laskem selgitada, kuidas walmistatakse õiget ja hääd mulgi taari, mis tiip süame kergeks ja meele rõõmsaks.
Taari Ants
